post by maretpank |

Kesselaid

Kesselaid /Kessulaid e. Kesse saksa keeles Schildau asub  Saare maakonnas. Muhu vallas. Laiu pindala on  1,7 km2

Kaugus Muhu  lähimast sadamast (Lallilt)  3,6 km ning mandrilt (Virtsust) 7,4 km. Laiu nimi tulenebki sellest asendist – keset  Suurt väina.

Kesse on Väinamere laidudest vanim ja kõrgeim. Loodes ja põhjas, osalt veepiirilt, osalt rannikutasandikult pangana kerkiv saar ulatub rohkem kui 15 m üle merepinna. Põhjast lõunasse saare maapind madaldub. Rannatüüpidest esineb nii pank-, klibu-, kamardunud kui moreenranda. Rannal ja madalas meres on mitmel pool rändrahne.

Ligi poole Kesselaiu pinnast hõivab lookadastik, laiu lääneosa katab aga kehvast pinnasest hoolimata sellele saarele nii iseloomulik kuusemets. Loodes üksikute, kadakate keskelt üles sirguvate kuuskedega algav Panga mets muutub lõuna poole järjest tihedamaks. Kroonides järsku veepiirilt kerkivat kollakashalli pangajärsakut kujundab ta Suures väinas seilaja jaoks Eestis ainulaadse, pigem Skandinaaviat meenutava maastikupildi.

Kuusik jätkub ka pangast lõuna pool. See, kuni Hänna sääreni ulatuv metsaosa, kannab Hänna metsa nime. Kogu Kesse kuusik esindab meil kunagi laialt levinud, inimtegevuse tagajärjel aga tänapäevaks haruldaseks muutunud metsatüüpi – loometsa. Hänna metsa idapoolse serva ja põlluaedade vahel on saare ainus kasetukk, mida lihtsalt Kasemetsaks hüütakse. Kesselaiu kesk- ja idaosas on kohati poole meetri tüseduseni küündiv mullakiht võimaldanud põldu harida.

Laiu taimestik on liigirikas. On leitud ligi 400 soontaimeliiki, millest 27 on kaitsealused. Eriti tähelepanuväärsed on laiul kasvavad 17 liiki käpalisi ehk orhideesid. Laiu põhjaosas kasvab ka haruldane ussikuuseks nimetatav kuuse vorm. Ussikuuse omapära seisneb selles, et ta esimese järgu okstel ei arene külgmisi pungi, mistõttu puuduvad peaaegu täielikult ka teise järgu oksad (väga harva mõni siiski kasvab). Selle tagajärjel moodustuvad kuuskedel eeskätt tipust kasvavad väga pikad väänlevad usjad või vitsjad oksad, mis on puule ussiga seostava nime andnud nii eesti kui mitmes muuski keeles.

Kesselaiu püsiasustus tekkis ilmselt 16. sajandi paiku, alguses kahe talu näol, järgnevatel sajanditel asustus laienes. Üle Suure väina kulgenud taliteel asuvas Kesses on peetud talikõrtsi ja seal on olnud külakool. Aastatel 1866-1892 oli Kesselaid omaette vald Muhu kihelkonnas.

17. sajandil läks Kesselaid Muhus Võlla mõisa asutamisega viimase omandusse. 1807. aastal eraldati saar Võlla mõisast (ametlikel andmetel müüdi, rahvapärimuse andmetel aga anti kaardimänguvõla katteks) ja seal moodustati omaette pisike Kesse mõis, mis eksisteeris Eesti Vabariigi alguseni.

1930. aastate lõpul oli Kesse külas viis talu, lisaks üks vabadikukoht ja majakavahi maja. Laiul elas ühtekokku umbes 50 inimest.

Väikesel külal oli läänesaartele tüüpiline ilme. Pikad rookatusega puithooned asusid kõrgete lehtpuude vilus. Õuesid ja külatänavat ääristasid kiviaiad. Saare külastajate hinnangul vääris märkimist hoonete puhtus ja kord. Mererannal olid pukktuulikud. Kiviaiad kaitsesid põlde ja saare ainukest heinamaatükki kõikjal vabalt ringi liikuva karja eest. Samuti kiviaiaga piiratud küla keeduviljaaed oli rajatud laiu põhjaossa pangajärsaku alla, kus oli rohkem niiskust kui mujal. Kuna heinamaad oli väga vähe, siis tehti heina põhiliselt mandrilt, Virtsu mõisale kuulunud heinamaadelt. Paatide sadamakohad olid küla alla Rõugi sääre juures ning Nuka sääre juures varjulises Kesse abajas, kus Suursäär moodustab loodusliku muuli. Kesse kuulub Muhu kihelkonda. Keslased, nagu nad end nimetasid, olid Muhu päritolu, rääkisid muhu keelt ja kandsid muhu rõivaid. Nagu Muhuski kandsid naised veel kuni Teise maailmasõjani igapäevaselt rahvariiet.

Sõja lõppedes oli Kesses järel paarkümmend elanikku. 1951. a toimunud kolhooside moodustamine tekitas saarel olukorra, kus töökohustuslikud mehed kuulusid kalurikolhoosi, paar samaealist naist aga põllutöölistena põllumajanduskolhoosi. Seejuures asusid mõlemad kolhoosid üle mere Muhus. Keslased sellisest elust suurt ei pidanud ja hakkasid laiult lahkuma. 1950. aastatega Kesselaid tühjenes. Viimane põliskeslastest vanapaar lahkus 1963. a ja siis jäi sinna elama veel vaid Muhust pärit majakavaht.

Ümberasumine, nagu rahuajale kohane, oli põhjalik. Majad võeti koost lahti ja püstitati taas uues elukohas. Muhu kolhoos kasutas Kesselaidu hulk aastaid mullikate suvekarjamaana. Loomad viidi sinna paatidega. Hiljem loobuti ka sellest kasutusest.

Tänapäeval elab Kesses üks pere – 1993. a viimase majakavahina Kesse elama tulnud Urmas Vatter koos abikaasa Elsaga. Urmas Vatter tegutseb aastast 2007 saarevahina, hoolitsedes selle eest, et laiu külalised järgiksid tuleohutusnõudeid ning ei jätaks maha prügi. Ta peab saarel ka lihaveiseid, kes hooldavad rannaniitusid ja, tehes heina mahajäetud põldudelt, hoiab neid umbe kasvamast. Viimastel aastatel hakkab endisele külaasemele tekkima suvitusasustus.

Kesselaiule saab kohalike kalurite abiga kas Virtsust või Muhust Lalli sadamast. Kesse pank ja 60 ha metsa võeti looduskaitse alla juba 1938.a. Alates 2004. a võeti kogu saar maastikukaitsealana looduskaitse alla.

Kaitseala eesmärk on haruldaste ja teadusliku väärtusega aluspõhja kivimite, ranna-astangu ja seal paikneva lookuusiku, haruldaste taimeliikide ja poollooduslike koosluste säilitamine ja kaitse. Kesse pank kuulub geoloogide hinnangul Lääne-Eesti uhkeimate ning huviväärseimate klindilõikude sekka. Lisaks teaduslikule väärtusele on see ka esteetiliselt omapärane. Teatud nurga alt vaadatuna on pangas näha omapärane inimnäo sarnane profiil, mida kutsutakse Kesselaiu valvuriks ja Kesse vaimuks.

Kesselaiule on rajatud tähistatud ja infotahvlitega varustatud matkarada, mis juhatab kõigi olulisemate vaatamisväärsuste juurde.