post by admin |

Manõja/Manilaid

Manõja, (20.sajandil kasutatud ka Manilaid ning Manija) asub Pärnu maakonnas Tõstamaa vallas. Saare pindala on 1,9 km2, lähim kaugus mandrist 1 km. Aastaringseid püsielanikke on saarel ca 30.
Manõja esmamainimine leidis aset 1560.aastal, kui Saare-Lääne piiskop hertsog Magnus selle lageda maalapi koos Pootsi, Tõstamaa ja Koonga  maavaldustega kinkis stiftifoogt Christoph von Münchhausenile. Millal Pootsi mõisa heinamaavaht saarele elama asus, pole teada.

Saarevahi uus kivimaja ehitati aga  1864-ndal aastal. Pootsi mõis kasutas Manõjat heinamaana kuni 1918.aastani, seejärel hakkasid siin heina tegema 120 peret Kihnust. Kolmekümnendatel aastatel oli Kihnu ülerahvastatud ja lasterikaste perekondade ehk nn “lahtiinimeste” toetamiseks otsustas Eesti Vabariik jagada Manõja maad asundustaludeks. Soovijaid oli 66 peret, neist vaid kahekümne kahe avaldused 1933.aastal rahuldati. Samal suvel valmis Armas Luige eestvedamisel Manõja tuletorn, mille esimeseks vahiks sai Riida Juku. Esimese lapsena tuli 1933.aasta sügisel ilmale  Maria Sutt (nüüd Mõisa Mann), tema järel sündis lapsi igas peres. Peagi elas Manõjal üle 150 hingelise. Püüti angerjat ja ahvenat, niideti magusalt lõhnavat rannaheina ning kasvatati rammusat karja. Vahel suure tormiga tõusis vesi Liivi lahes sedavõrd, et Manõja läks kolmeks tükiks. 2005.aasta jaanuaritorm suutis uputada vaid ühe talu, mis oli ehitatud liiga madalale kohale. Täkulaiu sadama aga lõikab meri pea igal sügisel ülejäänud saare küljest korraks lahti.
Inimesed on harjunud sellega, et läänekaare tõusuvesi viib minema heinakubud ja kartulivaod, vahel ka õuest puuriida või paadi.

Nõukogude võimu ja kolhoosikorra “viljastavates” tingimustes hakkas Manõja kogukond tasapisi kokku kuivama. Suleti kool, vähenes rahvaarv. Kodumaalt lahkumise laine pole jätnud puudutamata ka Manõjat, mitmed noored on asunud elama Soome- ja Norramaale.
Manõja loodusharulduseks oli Euroopa suurim juttselg-kärnkonna ehk kõre (kihnu keeles “ruõmaja konna”) asurkond, mille taastamiseks näevad teadlased palju vaeva. Saar on rikas kodumaiste orhideede, randogaputke, aas-karukella jt kaitsealuste taimede poolest. Kogu saar on maastikukaitseala, vahetus naabruses asuvad Anõlaid ning Sorgu saar aga sihtakaitsevöönd, kus peremehetsevad kormaranid. Ainus loodusobjekt, mis aastatuhandeid pole muutunud, on Pärnumaa suurim rändrahn Kokkakivi.
Manõjasse sõidetakse Munalaiu sadamast liinilaevaga “Mann”. Talvel saab mereteed ületada ka jalgsi, hõljuki, traktori või  autoga. Manõja Saarekeskus (muuseum, käsitöötuba, peosaal, raamatukogu) asub Vaigu talus, mis 2007-2008 aastal ehitati Kihnu regionaalprogrammi vahenditega rahvamajaks. Külalisi majutab Riida turismitalu.

Manõja mehed on tublid rannakalurid, kes igal kevadel püüavad paarsada tonni räime ning muul ajal peamiselt ahvenat. Naiste hoida on kodu ja koduloomad. Lambad, kitsed, mägiveised ja ka üks lüpsilehm ongi kogu tänane loetelu. Manõja naised kannavad siiani veel kihnu körti, sest oma keelemurde ja kommete poolest on nad edasi “kihnu seltsi”. Koos Kihnu, Sorgu ja arvukate laidudega kuulub Manõja loodus ning kogukond UNESCO pärimuskultuuride nimistusse.

Tekst koostatud Mark Soosaare poolt jaanuaris 2014

Jooksvat infot vt www.tostamaa.ee

ESK liikmed Manõjalt:

MTÜ Manõja Selts, Mark Soosaar ning saarevaht Ülle Tamm (Tõstamaa valla esindajana)