Manõja, (Maa-ameti järgi MANÕJA, aga kasutuses ka kui Manija ning XX sajandil kui Manilaid) asub Kihnu saarestikus, administratiivselt aga Pärnu linna Tõstamaa osavallas. Saare pindala on ca 2 km2, kaugus mandrist 1 km. Aastaringseid püsielanikke on Manõjas ca 25.
Manõja esmamainimine leidis aset 1560. aastal, kui Saare-Lääne piiskop hertsog Magnus selle lageda maalapi koos Pootsi, Tõstamaa ja Koonga maavaldustega kinkis stiftifoogt Christoph von Münchhausenile. Millal Pootsi mõisa heinamaavaht saarele elama asus, pole teada.
Saarevahi uus kivimaja ehitati aga 1864. aastal. Pootsi mõis kasutas Manõjat heinamaana kuni 1918. aastani, seejärel hakkasid siin heina tegema 120 peret Kihnust. Kolmekümnendatel aastatel oli Kihnu ülerahvastatud ja lasterikaste perekondade toetamiseks otsustas Eesti Vabariik jagada Manõja maad asundustaludeks. Soovijaid kihnlasi oli 66 peret, neist vaid kahekümne kahe avaldused 1933.aastal rahuldati. Samal suvel valmis Armas Luige eestvedamisel Manõja tuletorn, mille esimeseks vahiks sai Riida Juku. Esimese lapsena tuli 1933. aasta sügisel ilmale Maria Sutt (Mõisa Mann), tema järel sündis lapsi igas peres. Peagi elas Manõjal üle 150 hingelise. Püüti angerjat ja ahvenat, niideti magusalt lõhnavat rannaheina ning kasvatati rammusat karja. Peatoidus ja -teenistus tuli siiski kalarikkast merest. Vahel suure tormiga tõusis vesi Liivi lahes sedavõrd, et meri lahutas Manõja kolmeks-neljaks tükiks. 2005. aasta jaanuaritorm suutis uputada vaid ühe talu, mis oli ehitatud liiga madalale kohale. Täkulaiu sadama aga lõikab meri pea igal sügisel ülejäänud saare küljest korraks lahti. Inimesed on harjunud sellega, et läänekaare tõusuvesi viib minema heinakubud ja kartulivaod, vahel ka õuest puuriida või paadi.
Nõukogude võimu ja kolhoosikorra viljastavates tingimustes hakkas Manõja kogukond tasapisi kokku kuivama. Suleti kool, vähenes rahvaarv. Kodumaalt lahkumise laine pole jätnud puutumata ka Manõjat, mitmed noored on asunud elama Soome ja Norrasse.
Manõja loodusharulduseks oli Euroopa suurim juttselg-kärnkonna ehk kõre (kihnu keeles “ruõmaja konna”) asurkond, mille taastamiseks näevad teadlased palju vaeva. Saar on rikas kodumaiste orhideede, randogaputke, aas-karukella jt kaitsealuste taimede poolest. Kogu saar on maastikukaitseala, vahetus naabruses asuvad Anõlaid ning Sorgu saar aga sihtakaitsevööndid, kus peremehetsevad kormaranid. Ainus loodusobjekt, mis aastatuhandeid pole muutunud, on Pärnumaa suurim rändrahn Kokakivi (kihnu keeles Kokkõkivi).
Manõjasse sõidetakse Munalaiu sadamast liinilaevaga “Mann”. Talvel saab merd ületada ka jalgsi, hõljuki, traktori või autoga. Manõja saarekeskus (Muuseumiait, Muuseumikuur, käsitöötuba, peosaal, raamatukogu) asub Vaigu talus, mis aastatel 2007 – 2017 on ehitatud erinevate riiklike toetusprogrammide toel atraktiivseks kogukonna- ja külastuskeskuseks. Kaugemaid külalisi majutab Riida turismitalu.
Manõja mehed on tublid rannakalurid, kes igal kevadel püüavad paarsada tonni räime ning muul ajal peamiselt ahvenat. Angerjad on vaid mälestus endistest aegadest. Hülgeid toob kevadel meres edasi-tagasi rändav jää saarerahvale vaatamiseks nagu teater oma pöördlavaga. Viimastel on kosklad uskunud teadlaste juttu kliima soojenemisest ning hakanud aprilli asemel munema juba märtsikuus. Üüri puude otsa pandud kenade kongide eest maksavad nad suurte rammusate munadega, millest saab küpsetatda magusat tumekollast kooki. Naiste hoida on kodu ja koduloomad. Lambad, kitsed, veised, kanad, kassid ja koerad ongi kogu tänane loetelu. Manõja naised kannavad siiani omakootud kihnu körte, sest oma keelemurde ja kommete poolest ollakse edasi “kihnu seltsi”. Koos Kihnu, Sorgu ja arvukate laidudega kuulub Manõja loodus ning kogukond UNESCO pärimuskultuuride nimistusse.
Tekst: Mark Soosaar, märts 2019
ESK liikmed Manõjast: MTÜ Manõja Kultuuriselts, Mark Soosaar, Svea Aavik
Rohkem infot: Saarevaht ja Riida turismitalu perenaine ÜlleTamm, tel 50 55340
Tõstamaa osavallakogu liige Mark Soosaar, tel 50 24947
Manõja muuseumi ja rahvamaja juhataja Svea Aavik, tel 51 48917
