Pakri saared asuvad 2-3 km Paldiski linnast läänes ja neid eraldab
mandrist Kurkse väin ning Pakri poolsaarest Pakri laht. Väike- ja Suur-Pakri saared on pindalalt Eesti saarte hulgas 8. ja 9. kohal. Saarte ja laidude kogupindala on 24,7 km². Lisaks kahele suuremale saarele — Väike-Pakrile (12,9 km²) ja Suur-Pakrile (11,7 km²) — kuulub sinna kümmekond laidu ja kari, millest suuremad on Longgrund (0,1 km²) ja Kappa (0,04 km²). Suur- ja Väike-Pakri saari eraldab 1,4-1,8 m sügavune väin ehk salm (H.Kink “Pakri saared – loodus ja inimtegevus”. Tln 1998).
Pakri saarte rootsipärane nimi Rogoy esineb kirjalikes allikates esmakordselt 1283. a., kui Taani kuningas Erik Glipping kinnitas Dünamünde (Padise) kloostri valdused. Rootsi keeles on Suur-Pakri nimi Stora e. Västra Rågö, saksa keeles Gross-Rågö; Väike-Pakrit nimetatakse vastavalt Lilla e. Östra Rågö, saksa keeles Klein-Rågö. Eestikeelne tõlge on Suur- e. Lääne-Rukkisaar ja Väike- e. Ida-Rukkisaar. Saartele nime andnud rootslaste täpne saabumisaeg Pakri (Rågöviki) lahe äärde pole teada [—].
28. aprillil 1345. a. ostsid viis rootsi talupoega Padise kloostri abtilt Nicolauselt 34 hõbemarga eest Suur-Pakri saare. Arvatavasti tulid nad Soomest, Uusimaalt ehk Nylandist. Suur-Pakri ostukirjas on täheldatud, et uued omanikud (Petrus Röver, Haraldus Rodeger, Hinko Bodolphus, Haquinus Christiani, Simon Clementis) võivad oma omandit kasutada rootsi õiguse – ius svecium – alusel. Lepingut säilitati hoolikalt, see andis vabatalupoegadele eneseväärikuse sajanditeks. Leping võimaldas kloostril ja ümberkaudsetel eestlastest talupoegadel jätkata saare karjamaade ja kalapüügikohtade kasutamist. Tol ajal metsaga kaetud saare puid tohtisid rootslased raiuda ainult oma tarbeks, mitte müügiks.
Väike-Pakri asutamine rootslaste poolt poolt toimus mõni aeg hiljem ning pole täpselt teada. Tõenäoliselt olid tulijad Laoküla rootslased. Väike-Pakri esmamainimine kirjalikes allikates pärineb 1425 a., mil seal oli 1,5 adramaad põldu. Väike-Pakri oli keskajal ordudomeen, kuulus Laoküla vakusesse ja oli liidetud Keila ordumõisa juurde ( H.Kink “Pakri saared – loodus ja inimtegevus”, Tln 1998).
1934.a. rahvaloenduse andmetel elas Pakri saartel 341 rootslast. Külakohti on Suur-Pakril kolm ja asuvad need saare lõunaosas (Storbyn e. Suurküla, Asbyn e. Rannaküla ja Bisagidbyn e. Lepiku küla) ja Väike-Pakri saare keskosa ida- ja läänekaldal on kaks külakohta (Storbyn e. Suurküla ja Lillbyn e. Väikeküla).
Pakrilased olid sunnitud lahkuma oma kodusaartelt Rootsi Teise maailmasõja sündmuste ajel ning erinevatel põhjustel jäid Eestisse mõned pered. Viimane pakrilane lahkus Väike-Pakrilt 1950-ndate alguses. Aastaringselt on (taas)asustatud Väike-Pakri. Saarel omab töö- ja/või kodukohta 11 inimest. Mõlemal saarel toimub karjakasvatus ja loodusmaastiku hooldus. Taastatud ja taastamisel on Rootsis asuva Pakri Ühingu eestvedamisel mõlema saare kabelid.
Väike-Pakrile saab sõita Kurksest www.pakrisaared.ee või http://www.pakrirannad.eu/teenused-ja-hinnad ning suveperioodil saab sõita regulaarliinil reedel, laupäeval ja pühapäeval Paldiski-Väike-Pakri-Paldiski.