Ruhnu (rootsi keeles Runö) asub Saare maakonnas ja moodustab iseseisva Ruhnu valla. Saare pindala on 11,4 km2, lähim kaugus mandrist on Kolka neem Kuramaal – 37 km. Kuressaarde on 70, Pärnusse 96, Kihnu 54 km. Elanike arv on 60 ringis.
Esmakordselt on Ruhnut mainitud 1341.a. Kuramaa piiskopi vabaduskirjas, milles kinnitati, et saart asustavad rootslased võivad elada vabade talupoegadena. Kõige rohkem elas Ruhnus inimesi 1842. aastal – 389. Põline rootsi kogukond, kus elati 17. sajandi kommete järgi, lahkus sõja ja nõukogude võimu eest Rootsi 4. augustil 1944. a. Kohale jäi vaid kaks peret ning Kihnust ja Saaremaalt tulnud uusasukad.
1644.a. ehitatud Ruhnu puukirik on üks vanimaid puitehitisi Eestis. Kiriku barokkstiilis torn valmis 1755. Kivikirik vana puukiriku kõrval, on ehitatud aastal 1912 ja seal peetakse ka jumalateenistusi.
Saare kõrgeimal kohal, Haubjerre mäel on aastast 1877 ainulaadse arhitektuuriga metalltuletorn, mis on kokku pandud Prantsusmaal valmistatud detailidest. Ruhnus asub eesti üks sügavamaid puurauke – 787,4 m, millest väljuv vesi on ravivee omadustega ja väga soolane.
Omaette vaatamisväärsus on luidetel kasvav Ruhnu mets. Saarel on mitmeid haruldasi ja kaitse all olevaid taimeliike, samuti elab Ruhnus juttselg-kärnkonn. Suplemiseks on kõige sobilikum Limo “laulvate” liivadega rand saare kaguosas.