Vilsandi saar asub Saare maakonnas endise Kihelkonna valla piires ja on Eesti kõige läänepoolsem asustatud saar. Saare pindala on 9 km2. Veetee pikkus Papisaare sadama ja Vilsandi saare Vikati sadama vahel on 10 km. Elanike arv 20.
Saare vanuseks loetakse üle 2000 aasta, mil ta maakerke tulemusena merest tõusis.
Püsielanikkond tekkis saarel 18. sajandil, mil sinna asusid elama Lääne-Saaremaa talupered. Ligi 200 inimese peamiseks sissetulekuallikaks sai merendus: kalapüük, laevaehitus, merekaubandus, kaugsõidud, päästeteenistus jpm.
14. augustil 1910. a. loodi Ida-Euroopa üks esimesi looduskaitsealasid – Vaika linnukaitseala, millest on välja kasvanud praegune Vilsandi rahvuspark. Rahvuspargi keskseim saar Vilsandi koosneb kahest kokkukasvanud saarest, mida omavahel ühendab kitsas maakael. Vilsandi ümbruse väikesaartel peatub, toitub, rändab läbi ja pesitseb kümneid tuhandeid merelinde. Vilsandi on arvatud rahvusvaheliselt tähtsate linnukaitsealade kõrgeima kategooria alade hulka.
Taimestikku on Vilsandil uuritud rohkem kui sada aastat, tema tüüpiliste ja harvaesinevate koosluste ning haruldusterohkuse tõttu. Loomastik on tänu rahvuspargi kaitsereiimile suurearvuline, kellest eriti esiletõstmist väärib suur hallhüljeste populatsioon.
Vilsandile saab sõita paadiga Papisaare sadamast ning madala veetaseme korral maastikuautoga Kuusnõmme poolsaarelt.